Anu Teppo_Anu jooksurennid

Foto Elise Saarna

Küllap on paljud näinud Pärnu vahel neoonkollaseid dressipluuse, mil suurelt ja punaselt ilutseb märk „Anu“. „Anusid“ jagub nii Reiu-Raeküla metsa, Rannastaadionile, Niidu parki kui erinevate rahvajooksude starti. „Anud“ on aktiivsed ja neid on palju. Saage tuttavaks Anu Teppoga – noore naisega, kes on enda ümber suutnud koondada kümneid täiskasvanuid harrastajaid – algajad või juba käega löönud spordihuvilised, kes poleks elus suutnud uskuda, et jooksmine annab tiivad. Mida selleks teha, et jooksmine nauditav oleks? Kuidas aga ei tohi teha? Sellest kõigest räägib peasüüdlane ise.

Oled omanimelise jooksugrupi eestvedaja ja treener. Kuidas Anu Jooksutrennid kokku sai?  

Kui 2015. aastal Pärnusse kolisin, pöördus tuntud jooksumees Roman Fosti minu poole ja uuris, kas oleksin nõus siin treeninguid läbi viima. Kuna eelnevalt oli Tallinnas Sparta spordiklubi juures treeningute andmise kogemust kogunenud üksjagu, nõustusin – Anu Jooksutrennid oligi sündinud.

Jooksugrupis tegutseb mitukümmend regulaarset treenijat, mis on muljetavaldav. Kuidas sul on õnnestunud nii palju harrastajaid kokku saada ja neid pidevalt motiveerida?

Meid on kokku enam kui 40 spordisõpra, kuid õnneks kõik pidevalt kohal ei käi (muigab). Muidu ilmselt poleks võimalik trenni andagi. Kui alustasime, käis sageli koos vaid kolm kuni viis inimest ja kui see viis tuli, tundus jube palju. Ajapikku kasvasime ning arvan peapõhjuse olevat suusõnalises reklaamis. Siis tuli ühtne võistlusvorm, mis muutis meid nähtavaks ja eks see kõik vaikselt keris. Meie jooksjad ise on head reklaamnäod, kuid teinekord mõjuvad head tulemused vastupidiselt, sest  kipuvad uusi tulijaid eemale peletama (muigab taas).

Anu Teppo_Anu jooksurennid

Foto Elise Saarna

Kuidas sa oma õpilasi motiveerid?

Treenijad motiveerivad end peamiselt ise. Olen märganud, et vahel pean olema ise see, kes pidurit tõmbab, sest kohati ei kiputa oma keha enam kuulama. Tahaks rohkem kilomeetreid, olla naabrist parem ning kui teadlikult ei tehta, siis võivad tagajärjed kurvad olla. Siis võtab keha ise puhkust. Üldiselt on jooksmisest väga kerge sõltuvusse jääda.

Milliste probleemide ja muredega algajad jooksuharrastajad enim kokku puutuvad?

Eks kõik tahavad kohe palju ja kiiresti liduda. Minu soovitus on rahulikult võtta ja näiteks algusfaasis kõndimist jooksuga kombineerida. Tihti kiputakse end alustuseks hingetuks jooksma ja siis kommenteeritakse, et küll see ala on ikka raske. Jooksulembuse tekkimiseks tuleb organismile aega anda ja rahulikult madala pulsiga liikuda. Kindlasti tasub vältida ühekülgset treenimist ning harjutuskorrad võiksid varieeruda nii asfaldil kui maastikul. Samuti pean oluliseks üldfüüsilist ettevalmistust – kõhu-, selja- ja jalalihaste toonuses hoidmine annab tõhusa panuse.

Jooksuhooaeg on täistuuridel startinud ning kalendrist vaatab vastu silmipimestav arv jooksusündmusi. Mida enne võistlema asumist meeles pidada?

Peale vormi saamise tasub läbi mõelda, milline on  õige jooksuvarutus, sobiv riietus ja hästiistuv jalats. Ja muidugi õige toitumine, mis on alati oluline. Õnneks leidub poodides väga erinevate brändide jooksuvarustust ning müüjad aitavad kindlasti selle õige leida. Riiete puhul on peamisteks kriteeriumiteks mugavus ja hingavus. Samuti tuleks mõelda kihilise riietumise printsiibile ning et sõltuvalt ilmast oleks mugav kombineerimise võimalus. Kõige olulisemaks pean siiski õiget jooksujalatsit, mille valik sõltugu sellest, kus joosta plaanitakse ning milline on jalg. Mõelge läbi, kas plaanite harjutada asfalt- või metsateel, kas lähete võistlema ning kas teie jalg vajab toestust või mitte. Suvel tasub end mütsiga liigse päikese eest kaitsta või üks võimalus on näiteks seegi, kui harjutatakse ajal, mil kuumus pole enam nii karm.

Peagi toimub järjekordne Pärnumaa Võidupüha maraton, mille programmi kuulub poolmaratongi. Kui tahta, siis kas veel jõuaks ja oleks mõistlik end vormi treenida?

Anu Teppo_Anu jooksurennid

Foto Elise Saarna

Kindlasti ei soovitaks maratoni joosta vähese treenituse pealt. Kuu aega enne on alustamiseks liialt vähe. Arvan, et maratoni läbimine on paljudele jõukohane, kuid küsimus taandub pigem emotsioonile – mida see lõpuks osalejale annab? Ka minu treenitavate seas on mitmeid näiteid, kus head emotsiooni looma pidanud maratonijooks kujuneb hoopis pettumuseks. Nagu sellistel juhtudel ikka, on põhjuseks olnud ebapiisav ettevalmistus.

Hea oleks kui vähemalt pool aastat on enne treenitud, seejuures läbitakse kord nädalas üks pikem jookski. Nii valmistatakse keha pikemaks pingutusteks ette. Minu kogemus ütleb, et nädalas peaks läbima minimaalselt 40 kilomeetrit.

Milline võiks olla klassikaline pikamaajooksja treeningplaan?

Kuu aega enne maratoni tasub juba rahulikumatele treeningutele minna. See on aeg, mil keha peab taastuma ja jõuvarude kogumisega alustama. Veel tuleks teha üks pikem, kahe kuni kahe poole tunnine jooks ning lühemate võistluste läbimine pole keelatud. Alustada tuleb teadlikku ja piisava vee tarbimist, toitumine peab korda saama. Ning muidugi kvaliteetne uni, mida ei saa alahinnata.

Sul on kaks väikest last, tegeled jooksjatega ja jooksed võistlusel isegi. Kuidas seda kõike jõuad?

Ideaalis tahaksin trenni jõuda viiel-kuuel päeval nädalas, aga midagi kindlat siiski pole. Õnneks on mul väga hoolitsev ja mõistev elukaaslane, kes on nõus lapsi vaatama, et ma ise jooksma saaks minna. Hommikuti jooksen sageli rahulikke otsi lapsekäru ees lükates. Kui ise treeninguid annan, vaatavad laste järele elukaaslase Raio vanemad. Kui seda abi poleks, jääks nii mõnigi treening teistele andmata. Lastega pikka aega kodus olles pean jooksmist väga oluliseks, kuna siis saan üksi omi mõtteid mõlgutada ning tunnen end alati hästi.