Pärnu Kahe Silla Klubil on mitmeaastane traditsioon annetada koos liikumissõpradega osa virtuaalüritusest laekunud starditasust heategevuseks. Fondist on varem tuge saanud enam kui 50 korral Eesti meistriks tulnud kanuumees Joosep Karlson, pikamaajooksja Karl Mäe ja Euroopa tippu kuuluv jetisõitja pärnulanna Jasmiin Üpraus. Mõni nädal tagasi lõppenud Jüri Jaansoni Kahe Silla jooksu virtuaalne eriprojekt hankis 1300 eurot suvepealinna veesportlaste hüvanguks. Rannajooksul osalejad panustavad osa starditasust Pärnu raudmehe Timmo Jereti maailma kõige prestiižikamale triatlonile Hawaii Ironmanile lähetamisse, mille pääsme hankis ta septembri alguses Tallinna Ironmanilt. Uurisime võhmasportlaselt, milline on olnud tema sportlastee, kuidas jõudis ta triatloni juurde ja mis teda Hawaiil ees ootab.

Kuidas spordi juurde jõudsid, milliseid alasid tegid ja kes sind suunasid?
Olin 11- või 12aastane, kui vanematele ja vanavanematele muutusid mu sigadused vastumeelseks: nad võtsid mul kratist kinni ja suunasid spordi juurde. Hakkasin tegelema vanaisa ja isa suunamisel rattaspordiga, kuna nad mõlemad olid isegi seda ala pikalt teinud (Jereti vanaisa Ants oli 50 aastat suvepealinnas treener, toim.). Võib öelda, et mind visati ratta selga, nii ma jäingi.

Mis sind jalgrattaspordi juures võlub?
Kohe hakkas meeldima. Võita on mulle alati meeldinud ja olen teistest soovinud igal alal parem olla. Kuna mul oli noorena meeletu energia ülejääk, kujunes sportimine heaks viisiks seda maandada.

Millal hakkasid esimesed võidud tulema?
Kui õigesti mäletan, 13aastaselt. Sain „eestikatel“ kuni 14aastaste klassis kulla, mis toona oli minu jaoks suure tähendusega. Selleks ajaks olin juba kaks-kolm aastat liigutanud.

Milliseid alasid sa noorpõlves veel proovisid?
Enne ratast tegin paar kuud jalgpalli, paar nädalat käisin korvpalliski. Tulin sealt trennist sellepärast ära, et ema ei tahtnud kohe korvpallitosse osta, kuna olin alles paar nädalat teinud. Seejärel kadus lust.

Jõudsid noore jalgratturina Euroopasse: pedaalisid välismaa tiimides. Kus?
A
astatel 2012-2015 olin Prantsusmaal kolmes erinevas tiimis. Ühes neist kaks aastat, teistes lühemalt. Prantsuse keelt ma ei räägi, kuigi praegu mõtlen küll, et äge oleks. Seal oli tavaks, et välismaalased pandi omavahel kokku ja me rääkisime ikka inglise keeles. Mina puutusin prantslastega kokku nädalavahetuseti. Need kutid, kes said koos prantslastega suhelda, said keele kiiresti külge.

Oli üks tuur, kus elasid üle karmi kukkumise. Räägi sellest palun!
See oli mu ratturikarjääri viimane võidusõit. Ma ei ütleks, et avarii mu tegemistele joone alla tõmbas, kuigi tunnistan, et see andis väikese aluse. Tänu kukkumisele pidin hooaja ära lõpetama ja mul ei õnnestunud rahuldavat tiimi uueks hooajaks leida. Selle taha ma lõpetamisele mõeldes muidugi ei poe.

Kas oled pidanud seda otsust kunagi kahetsema?
Ei ole. Alul arvasin, et jääb kripeldama ja 5-10 aastat hiljem mõtlen, et äkki oleks pidanud jätkama. Tänu teistele aladele saan end piisavalt välja elada.

On sul meeles, kus tegid oma esimese triatloni?
See võis olla 2016. aastal Haapsalus, mis on kujunenud mu lemmikuks. Nüüd olen käinud kohal viis aastat ja alati võitnud. Kuigi, kui meenutan, võisin minitriatlonil osaleda 2006. ja 2007. aastal Urumarja noorte velotuuril. Haapsalus sain ujumise järel alati tagumiste seas välja ja pidin jooksu ja rattasõiduga end päästma hakkama. Seni hoidis üks mees nelja võiduga ajaloos esikohta, nüüd sain tiitli viiega enda kätte.

Millal mõistsid, et võiksid tugeva amatöörina triatlonit teha?
Esimene tõuge tuli 2017. aasta lõpus Anu jooksutrennides käies: sain tuttavaks Raioga (Endine vutikoondise kapten Raio Piiroja, toim.), kes ütles, et näe, mees sa jooksed ja sõidad ratast nii hästi, kui hakkad ujuma ka, ei tea, mis sinust siis veel saab. Samal talvel tuli teade, et 2018. aastal on Tallinnas kavas esimene Ironman ja siis ma mõtlesin, et hakkan korra nädalas ujumas käima ja vaatame, mis sellest asjast saab. Nii ma sinna jõudsin.

Nii et Piiroja on sinu ristiisa?
Tegelikult võib nii öelda, et tema on üks neist. Soovituse andis Pärnu harrastusrattur Avo Eljaski. Kui räägime Eesti tasemest, siis need, kes ratta pealt tulevad, nii hästi ei jookse. Minu puhul oli teisiti – sain kohe kenasti lippama.

Räägime jooksmisest ka. Mainisid, et hakkasid suhteliselt kiiresti hästi jooksma. Mida see tähendab?
Olen nendele asjadele tagurpidi lähenenud. Kui hakkasin jooksma, võtsin eesmärgiks maratoni, jätsin lühemad distantsid välja. Kui 2015. aasta sügisel kukkusin, taastusin poole aastaga. Olin praegusega võrreldes kümme kilogrammi raskem ja sõlmisin endaga kokkuleppe: kui ma alla kolme tunni maratoni ei jookse, jätan jooksusussid Vändra staadionile. 2016. aastal jooksingi mais Vändra maratonil väga napilt selle alla. Olin triumfihetkeks valmistunud pool aastat.

Mida annab jooksmine triatleedile, mida jalgratturile?
Triatleetidele on see täispikka Ironmani silmas pidades väga raske ala. Maraton nii ehk naa on raske. Mulle jooksmine seepärast meeldibki, et see on nii paganama raske. Kui oled juba kuus tundi sportinud ja siis tuleb veel maratoni läbima asuda, hakkad mõtlema, kas jõuad või mitte. Mängu tuleb vaimne pool ja see muudab minu jaoks ala meeldivaks. Ühel õlanukil on saatan, teisel ingel: üks ütleb puhka, teine, pane edasi! Katkestamise mõtteid pole olnud, küll on esinenud hetki, kus tahaks vahepeal kõndida.

Mainekale Hawaii triatlonile jõudmine on justkui olümpiapääsme lunastamine: see võistlus on kui legend. Oled sa üllatunud, et suurte meeste mängumaale jõudsid?
Olin juba aasta otsa endale sisendanud, et Tallinnast saan pääsme. Nägin väga palju vaeva ja teadsin, et nii läheb. Peagi alustan füüsilist ettevalmistust. Kõik, kellega Hawaiil käinutest rääkinud olen, ütlevad kui ühest suust, et sealseid olusid ei anna ühegi teise võistlusega võrrelda.

Mis müstilised olud seal siis on?
Esiteks, Euroopast minnes mängib ajavahe. Ujumine on kalipsota, mis teeb selle meeletult raskeks. Lisaks Hawaii kuumus 35-40 kraadi, hoovused ja metsik tuul. Võistlustrass on sisuliselt sirgel maanteel: nii palju kui silm ulatab, näeb pööret, aga see ei tule ega tule lähemale. Lisandub mentaalne pool.

Ettevalmistusperioodil näeb sind sageli suvepealinna suurtel jooksudel osalemas. Kuidas end nendeks häälestad?
Võimalusel osalen kohalikel suurematel üritustel. Minu eriline lemmik on Kahe Silla jooks, sest seal on tavaliselt kohal kogu Eesti paremik: nii saab võrdluses Maarjamaa parimatega vahetut tagasisidet. Näiteks Rannajooksul on mul ette näidata huvitaval kombel kümnekilomeetrise distantsi isiklik rekord, kuigi see pole kiireim rada. Nüüdki läbisin pühapäeval virtuaaljooksu raames antud trassi: tegime sõpradega – kirjude ja sulelistega – ajavõtuta lõbusa jooksu.

Miks peaks liikumishuvilised virtuaalsel Pärnu Rannajooksul osalema?
Üritustega on sel aastal kitsas käes: neid on olnud tavalisest palju vähem. Virtuaalne võimalus loob ikkagi teatud väljundi, kasvõi võistlemiseks. Tulenevalt keerulistest aegadest aitab see elus hoida korraldavat spordiklubigi.

Virtuaalne Pärnu Rannajooks kestab 1. novembrini ning kaasa saab lüüa 10 ja 5 km distantsil. Lisaks on kavas lastejooksud. Virtuaaljooks võimaldab  liikuda endale meelepärasel ajal ja kohas. Registreerimine on avatud 1. novembrini kell 18.00.

Fotod: Elise Saarna