Vahelduseks spordiürituste korraldamisele külastas osa Kahe Silla Klubi meeskonnast oktoobri lõpus Ljubljana maratoni eesmärgiga avardada silmaringi ning ka ise liikumisrõõmu tunda.

Peale viimast tänavust korraldust, Rannajooksu, otsustati enne 2018. aasta jooksude ettevalmistusi tempo korraks maha võtta ning Sloveenia pealinna maratoni korraldusega tutvuma minna. Reisi korraldamine oli ajendatud mitmest asjaolust: sellistel õppereisidel on silmaringi laiendav mõju ning tugevad praktilised näited võimaldavad koduselegi korraldusele hoogu juurde anda. Tavaliselt pole korraldajatel enda organiseeritavatel üritustel arusaadavatel põhjustel võimalust osaleda ning selleks, et jooksusõbra pilguga ringi vaadata, on aeg-ajalt kasulik ka ise radu vallutada. Need eesmärgid said kuhjaga täidetud.

Kahe Silla Klubi seitsme liikmelise tiimi moodustasid logistikajuht Andres Tinkus, sama valdkonna abimees Margus Prins, vabatahtlike tiimi juht Riina Altpere, esmaabi koordineeriv Triin Jaanson, fotograaf Laura Toomesoo, sekretariaaditiimi liige Merlin Otsma ning peakorraldaja Vahur Mäe.

Kahe Silla Klubi

Merlin, Triin, Laura ja Riina stardi eel

Kui rääkida üldiselt, on Ljubljana maraton täpselt samasugune perespordiüritus nagu iga teinegi, ainult mastaabid on erinevad. Nädalavahetus, mis pakkus tegevusi erinevate võimetega ja eesmärkidega inimestele, tõi korraldajate sõnul kokku 16 tuhat inimest. Olid lastejooksud, meeleolujooks Fun Run, populaarne 10 kilomeetrit, poolmaraton ning muidugi kuninglik maraton.

Kui tütarlapsed otsustasid ühiselt Fun Run’i kasuks, siis Andres suundus poolmaratonile ning Vahur maratonirajale. Margus otsustas raja kõrval kaasa elada ning klubikaaslasi abistada.

Fun Run

Heategevusliku taustaga Fun Run pakkus kolmekilomeetrisel rajal mõõdukat väljakutset. Nagu jooksu nimigi ütleb, on tegemist lõbujanulisi koondava meeleoluka jooksuga, kus peamine ei ole kindlasti tulemus, vaid ikka osavõtt – mida lõbusamas olekus ja kostüümis, seda ägedam. Küll olid ootused osalejate arvule mõnevõrra kõrgemad, kui lõpuks starti kogunenud kolmsada inimest. Vaatamata kõigele saatis lõbujooksu tugev melu.

Fun Run’i fun-osa võeti üllatavalt tõsiselt. Rajale tuldi kollektiivselt ja julgelt erinevates kostüümides. Olen varemgi lõunapoolsetes riikides täheldanud, et võistlustel osalejad ei pelga massist silma paista. Põhja-Euroopas on õppida, kuidas rahvaspordis enda liikumisrõõmu väljendada ja teisi inspireerida“, teadis rajal käinud Riina.

Triin nõustus, et inimeste kaasaelamine tekitas võimsa tunde vaatamata sellele, et distantsil osales napilt mõnisada osalejat. Merlin märkas ümbruskonna majade akendel palju publikut ning kiitis nende initsiatiivi.

Omajagu elevust tekitas Eesti tüdrukute rajalt eksimine, mis niigi lühikese distantsi tegi nende jaoks veelgi lühemaks. „Rada oli küll lühike, meie enda ekslemise tõttu lausa poole lühem, kui pidi olema, ent seda rohkem nalja see tegi“, lausus Laura.

Maraton ja poolmaraton

Kui Fun Run joosti laupäeval, siis pikemad distantsid olid kavas programmi viimasel päeval, pühapäeval. Juba hommikul anti start 10 kilomeetri jooksule, kus osales muljetavaldav kuus tuhat osalejat. Tihe programm jätkus poolmaratoni ja maratoni startidega kell 10.30, kusjuures mõlemad grupid lasti koos rajale. Selleks ajaks olid kõik 10 km osalejad lõpetanud ning korraldajad valmistusid tuhandeid osalejaid pikkadele distantsidele lubama.

Kahe Silla klubi

Andres ja Vahur stardiks valmis

„Mulle meeldis stardi- ja finišimelu. Start oli eriti uhke, sest trummipõrin stardiala kohale monteeritud konstruktsioonil oli väga motiveeriv. Lisaks jagus kaasaelajaid terve distantsi vältel ning ma ei märganud küll ühtegi kilomeetrit, kus kohalikud poleks raja ääres midagi korraldanud“, jagas poolmaratoni läbinud Andres muljeid. Temas tekitas ebamugavust viitstart, sest kogu protseduur kõlas kohalikus keeles ning ootamine tundus suhteliselt pikk ja tüütu.

Üsna staažikale maratoonarile, Vahurile, jäi meelde toetav publik, tugev kaasaelamine ning turvaline rada. „Üsna harva tekkis tunne, et jooksen vaid endale. Kui raskeks läks, aitas publiku kaasaelamine küllaltki palju. Meeldis tihe programm, kus oli mõeldud erinevatele võimetele ja vanustele. Ka osalejale mõeldud pakett (maratoni puhul) oli rikkalik – võistluseelne pasta-party, pikkade varrukatega adidase t-särk, toitlustamine, korralikult toimivad rajateeninduspunktid jmt. Rada oli turvaline ning väga hästi tähistatud“, rääkis Vahur ning lisas, et negatiivse poole pealt jäid meelde meeletult pikad pakihoiu järjekorrad.

 

Andres jooksis peaaegu oma plaanile vastavalt, lõpetades ajaga 2 tundi, 4 minutit ja 14 sekundit 1215. kohal. Vahur läbis oma elu kõige aeglasema maratoni ja sai kirja 4:21.15. Tulemus, mis on ligi 50 minutit kehvem kui tema senine kõige aeglasem maraton, andis talle veidi üle 1500 osaleja seas 1215 koha.

“See oli lühikese vahega minu teine maraton sel aastal. Kunagi varem pole olnud soovi ja võimalust kahte maratoni joosta. Ilmselt avaldas kõik omajagu mõju. Samas võtsin teadlikult rahulikult, et melu nautida ning ka korraldust hinnata”, hindas oma tulemust Vahur.

Võtame kokku

Kõik reisilised olid koju tagasi jõudes väsinud end rahuolevad ning kinnitasid, et piiritaguseid radu on plaanis vallutada ka edaspidi.

Kahe Silla klubi tiim on nüüd puhanud ning valmistab neil hetkil ette 2018. aasta koduseid spordiüritusi. On, mille nimel pingutada. Taas on kavas neli eriilmelist jooksu, sealhulgas riigi 100. juubeliks kavandatud Maraton Eesti Vabariik 100.

 

Kahe Silla klubi

Maaliliselt kaunis Bled Ljubljana lähistel, mida julgustame kindlasti külastama