Jooksudiivad Luitejooksul. Foto Laura Toomesoo

Kevadel alustasid kaks noort naist jooksueksperimenti, et läbida Pärnu Kahe Silla Klubi kolmiküritus: kevadine Luitejooks, hilissuvel toimuv Kahe Silla jooks ning sügisene Rannajooks. Kuigi Pärnu noorte vabaajakeskuse noorsootöötaja Triin Mäger oli jooksmisega rohkem kokku puutunud kui Pärnu Postimehe noor ajakirjanik Karoliine Aus, polnud see määrav, sest  „Diivanilt jooksudiivaks“ mõjutas mõlema elu märkimisväärselt. Loe, kuidas Triinust sai „päris“ jooksja ning miks Karoliine jooksuarmastust ei leidnud. Lisatud treener Anu Piiroja kommentaarid.

Mida projektis osalemine teile andis?

Triin: minu liikumisharjumused muutusid regulaarsemaks ning üldine aktiivsus kasvas. Armusin pärast mitmeid aastaid jooksmisesse taas. Jooksudiivana olen hakanud üha enam tervise-, spordi- ja jooksuteemalisest kirjandusest huvituma. Lisaks tervislikumale elustiilile hoian end rohkem ja mõtteviis on muutunud – näiteks võin iga ilmaga positiivselt meelestatult jooksma minna. Lõõsaku päike või sadagu vihma. Eksperimendi alguses ja lõpus tehtud terviseuuringud ja kehaanalüüsid andsid üsna põhjaliku ülevaate organismi eripäradest ja tervisenäitajatest. Terviserikete ja vigastuste ennetamiseks on taoline info väga väärtuslik.

Karoliine: projektiga liitumine tuli mulle suure üllatusena. Veel suurema üllatusena õppisin palju uut. Alustuseks jooksmise põhitõed – huvitav on see, et need ei tulnud paari esimese päevaga, vaid pigem paari esimese kuuga. Ikka ja jälle sain kas treener Anult, mõnelt trennikaaslasest või asjatundjalt uusi nippe ja fakte teada. Ma ei oleks elus arvanud, et kogu jooksmisega alustamise protsess on selline täppisteadus: alustades terviseuuringutest ja lõpetades õigete jooksuriiete- ja jalanõudega. Tänu jooksudiivade projektile on nüüd nii minul kui Triinul tutvusringkonnas inimesi, kelle käest saame alati nõu küsida. Olgu see siis jooksutreener või personaaltreener Laura Siimenson, kes meid jõusaalis nõustas.

Jooksudiivad Kahe Silla jooksul. Foto Laura Toomesoo

Millised on projektiga seotud eredad ja valusad hetked?

Triin: Kõige eredamalt on meeles need hetked, mil end ületasin ja kui treener Anu tundis minu üle silmnähtavalt uhkust. Näiteks siis, kui tegin uusi rekordeid või läbisin varasemast enam kilomeetreid. Pikimaks distantsiks kujunes 18 kilomeetrit – tegemist on üleüldiselt minu elu pikima jooksuga. Projekti vältel püstitasin ajalisi rekordeid erineva pikkusega radadel. Osad neist sündisid rahvajooksudel, teised treeningutel.

Mitmes mõttes kujunes valusaks jalavigastusega seonduv. Ehmusin täitsa ära, sest polnud taolisi probleeme varem kogenud. Arvasin, et enam ei saagi normaalselt joosta ja see tegi meele päris kurvaks. Kuna kõik juhtus üsna projekti alguses, kartsin, et jooksudiiva projekt võib minu jaoks varakult lõppeda.

Karoliine: Minu jaoks on eredaim ja valusaim hetk lähestikku: umbes nädal enne Kahe Silla jooksu tegin joostes otsast lõpuni esimest korda kümme kilomeetrit. Ei kõndinud sammugi. Olin enda üle nii uhke, et pärast seda valasin paar pisaratki. Valusaim hetk oli aga siis, kui käsi sel hetkel teadmata põhjusel ropult valutama hakkas ning ma aasta oodatumail jooksusündmusel osaleda ei saanud. See pani ka põntsu minu jooksuhuvile – pelgasin komistamist ja kartsin, et ei pruugi siis enam püsti saada. Nüüdseks on teada, et probleem oli käelihastes ning esines ületöötamist.

Triin Kahe Silla jooksul. Foto Viktor Tund

Milline kolmikürituse etapp enim hinge läks ja miks?

Triin: Luitejooks, Jaansoni- ja Rannajooks on minu jaoks väga erinäolised. Igas on ühtaegu võlu ja valu. Lemmikuks pean Rannajooksu, sest siis taipasin, et mu füüsiline vorm on muutunud väga heaks. Siis kuulsin teisi kurtmas, kui raske oli tugevas tormituules jooksmine (naerab). Mina, vastupidi, tundsin kergust.

Ehkki Rannajooksuga sai ametlikult projekt läbi, otsustasin nädal hiljem osaleda Audru sildade jooksu sama pikal distantsil. Sündis uus rekord. Sain Rannajooksust energiat juurde ja Audrusse jooksma minemine tundus loogilise jätkuna. Treener Anu oli siiralt rõõmus ja üllatunud, et end Audrusse jooksma registreerisin. Anu on hiljem märkinud, et projektis osalemine õnnestus minu puhul sada protsenti ning soovitas trennides jätkata. Mõtlen nüüd isegi, et tegelikult oli Audrusse minek murrangulise tähtsusega. Võit missugune!

Karoliine: Enim puudutas hinge jooks, kus ma osaleda ei saanud – olin Kahe Silla jooksuks tõesti valmis. Seega oli üsna nutune tunne. Nii esimesel, Luitejooksul kui viimasel, Rannajooksul käisin kõndimas, seega ühelegi võistlusele jooksma ma ei saanudki. Mõlemad läksid hinge, aga võib-olla rohkem isegi Luitejooks, kus lõpuluited läbisin joostes.

Millised on edasised plaanid – ikka jooksuga edasi?

Triin: Anu jooksutrennides osalemine on nüüd osa minu jooksurutiinist. Hetkel on detsembri teise nädalani küll puhkepaus. Pärast seda ikka innukalt edasi! Mõlgutan mõtteid sellestki, et ehk õnnestub järgmisel suvel joosta poolmaratoni 🙂 

Karoliine: Olen sellele mõelnud. Nüüdseks pole ma küll mitu kuud jooksnud ja kas kunagi seda rõõmuga ka teen, ei tea. Aga väike plaan on. Nimelt alustan taas päris nullist: tekitan harjumuse käia õues jalutamas. Samuti tegelen joogaga, mis parandab hingamist ja tugevdab lihaseid. Kui põhi on saavutatud, vaatan edasi, kas võiks ehk jooksmagi minna. Tõsi on, et mida tugevam on keha ja paremini mõtestatud meel, seda ladusam on ka jooksmine.

Kas avastasite enda kohta ka midagi uut?

Triin: Avastasin, et pole enam esimeses nooruses (muigab). Võib-olla nooremana ei oleks järjestikku kolm ülekoormusvigastust tekkinud – keha oleks kauem vastu pidanud. Olen loomult kärsitu ja tahan näha kiireid tulemusi. Sellise mõtteviisi ajel tegutsemine võib aga hoolimata vanusest kiiresti kätte maksta. Mulle meeldib, et treener Anu ning Karoliinegi aitasid vajadusel projekti jooksul hoogu maha võtta, tuletasid meelde, et võtaksin vahel rahulikumalt.

Karoliine: Tohutult! Näiteks tänu Laura Siimensoni personaaltrennidele sain aru, et mulle meeldibki rohkem personaalne lähenemine kui grupitrenn. Lisaks sain teada, et minu teema on rohkem jõutrenn kui jooksmine. Laura on mitmeid kordi öelnud, et oluline on leida endale meelepärane liikumisviis. Väga õige, sest kõiki ei saa ühe mõõduga võtta. Lisaks mõtlesin, et kui pidevalt sportida, et milliseks mu kehaanalüüsi tulemused kujunevad.

Mida veel projektis osalemisest esile tooksite?

Karoliine Luitejooksul. Foto Viktor Tund

Triin: Vahel mõtlen, et ehk on jooksmine mind teatud perioodidel takistanud läbipõlemast. Jooksmine on nii vaimne kui füüsiline tegevus, mille käigus saan emotsioone ja pingeid justkui maha laadida. Mul oli projekti vältel jookse, mis kujunesid justkui vaimseteks rännakuteks: siis sain nii mõnegi painava teema enese jaoks lahti harutada.

Tõenäoliselt poleks ma jooksudiivade projektis osalemiseta Anu jooksutrennidesse jõudnud. Hetkel tundub eriti kummaline, et polnud neist trennidest eelnevalt mitte midagi kuulnud. Seetõttu olen ääretult tänulik Kahe Silla klubile ja koostööpartneritele, tänu kellele avanes erakordne võimalus elus midagi uut ja põnevat ette võtta.

Samuti tunnen tänulikkust selle eest, et minu elus on professionaalne treener Anu Piiroja ja motiveerivad ning väga ühtehoidvad trennikaaslased. Samuti on tore, et saime Karoliinega teineteisele kaheksa kuu jooksul nõu ja jõuga toeks olla. Hea oli omavahel rõõme jagada ja analüüsida ebaõnnestumisi. Mulle meeldib, et inspireeriva treeneri Laura Siimensoni käe all saime osaleda personaaltrennides – tunnen nüüd jõutreeningute aluseid. Omamoodi ägedaks muudab projekti pöidlahoidjate leidmine.

Karoliine: Olen siiralt tänulik, et olime sel teel Triinuga koos. Üksinda oleks olnud võib-olla veidi hirmus ja võõras. Me küll otseselt ei käinud koos jooksmas, aga sellegipoolest jagasime oma muljeid ja muresid. Hea oli teada, et ma ei ole kogu selles protsessis üksi. Justkui hea õppetund kogu eluks – me vajame enda kõrvale kedagi, kellele vajadusel toetuda ning muresid jagada.

Tervisenäoitajad

Triin: Hoolimata kergematest ülekoormusvigastustest kevadel ja suvel, kohatistest jooksupausidest, sügiselt tehtud mandlite eemaldamise operatsioonist ning vanadest toitumisharjumustest tõusis üldine töövõime ning paranesid jõunäitajad. Kaheksa kuu jooksul alanes kaal ning lihasmass suurenes. Paranesid kopsumaht ja koormustaluvus. Näiteks suudan nüüd kätte võtta kaheksa kilo raskema hantli: parem käsi kannatab 32 ning vasak 34 kilo. Spordiarst andis arengule kiitva hinnangu.

Küll sain teada, et kehas napib rauavarusid. Arst soovitas toitumisharjumusi muuta: pean regulaarsemalt ja teadlikumalt sööma hakkama. Nii on sooritusvõimet ja vastupidavust võimalik enamgi suurendada. Toidu kogus võib suureneda, sest kulutan rohkem energiat.

Karoliine: Mul on hea meel, et terve projekti vältel oli meie kõrval Pärnu haigla taastusravi- ja heaolukeskus: nii alguses kui lõpus uuringutega ning mõnusate lõõgastavate protseduuridega. Nii äge oli näha, et kuigi minu puhul projekt täielikult ei õnnestunud ja jooksuhuvilist ei saanud, siis minu lihasmass on sellegipoolest kasvanud ja rasvaprotsent vähenenud. Samuti on võhma rohkem! 

Anu Piiroja Võidupüha maratoni poolmaratoni teist kohta tähistamas. Foto Elise Saarna

Treener Anu Piiroja võtab projekti kokku

„Triin tegi koostöö vältel suure arenguhüppe ning teda saab vabalt jooksjaks tituleerida. Läbitud kilomeetrid, jooksutempo – need näitajad on igati korralikud,“ rõõmustas Triinu esimene jooksutreener Anu Piiroja. Juhendaja peab kõige olulisemaks hoolealuse stabiilsust ning jätkuvat tahet pingutada. „Triinu oli meeldiv näha Audru sildade jooksul, kus tegi kiiduväärt tulemuse. Ta on jooksugrupis oma inimene.“

„Karoliine oli alguses motiveeritud, ent hiljem jäid treeningud erinevatel põhjustel lünklikuks. Kuna grupis ei saanud suvest saati harjutada, võis üksi pingutamiseks raskem olla indu leida. Jooksuarmastust temas ei tekkinud, aga muul moel liikumist tundub tütarlaps ikka nautivat,“ resümeeris Piiroja.

Omanimelise jooksutrenni eestvedaja hinnangul kujunes projekt väljakutseks ning pani juhendamisoskused proovile. „Oleksin soovinud neid rohkem grupitrennides näha, sest silmast silma juhendamine on lihtsam. Ise jäin projektiga rahule, sest Karoliine ja Triinu blogipostitused ja eeskuju tõi paljud uued huvilised jooksurajale,“ hindas treener.

***

Diivanilt Jooksudiiva projekti panustasid Anu Piiroja, Pärnu Haigla Heaolu- ja tervisekeskus, MyFitness Pärnu, Pärnu Postimees ja Pärnu Kahe Silla klubi. Suur tänu kõikidele!

Soovid olla 2020. aasta „diiva“, võta ühendust e-postil anni@2silda.ee.