Kui julgemad jooksusõbrad karastasid endid juba 7. juunil Rakvere melus, siis 22. juunil kogunes jooksusõprade tuumik palavusest hoolimata Pärnumaa Võidupüha maratoni pikka distantsi läbima. Kaks maratonijooksjat ja ligi kümme poolmaratoni läbijat jooksid esmakordselt võistlustingimustes nii pika vahemaa. Jooksu eel veetis nii mõnigi unetu öö mõeldes teadlikult või alateadlikult järgnevale päevale.

Räägiti omavahel nii ette tulevatest raskustest kui ka erinevatest turgutamise võimalustest. Grupi tugi oli ja on selles osas asendamatu, kuna kogenenud jooksjaid on omajagu varnast võtta. 

Kaks tublit jooksjat olid lisaks kogenenumatele võtnud ette maratonidistantsi. Nad panid esimest korda end karmides tingimustes proovile, kuid antud jooks ei kahandanud soovi seda distantsi veelkord proovida. Oma esimese maratoni valikut just Võidupüha maratonil põhjendasid nad oma kodulinnas jooksmise võluga, kus kõik on tuttav ja oma ning lisaks sellele saab ühe jutiga finišisse. Lisaks sellele said nad väärika kogemuse osaliseks ning oskavad järgmisel korral targemalt sammu seada, et jooksukogemus üha positiivsemaks muutuks.

Poolmaratoni debüüt langes rohkemate jooksjate õlule ning hoolimata palavast ilmast ja ajaliste eesmärkide mitte täitmisest oli elamus üldjoontes positiivne. Paljude soovist lähtuvalt kinnitas treener Aivar enda külge tempomeistri õhupalli ja jooksis 2 tunniga finišisse, kuid karm palavus harvendas ruttu seljataguse ja lõppu jõudis ta ilma kaaskonnata. Südant soojendas seegi, et Roman Fosti sõitis Pärnusse rajal olijatele kaasa elama ja praktilisi soovitusi jagama.

Kõrgest temperatuurist tingituna jooksidki sportlased pigem individuaalset, sisekaemuslikku jooksu. See aitas karmis palavuses ja pikkadel kurnavatel lõikudel enesetunnet jälgida. Kesklinna poole siirdudes läks meeleolu ka rõõmsamaks, sest kodudest olid välja astunud inimesed, kes rajal kaasa elasid ja innustasid finišisse jõudma. Naisterahvaste südameid soojendasid lapsed, kes veega jooksjaid kostitasid ja tantsutüdrukud innustasid meesterahvaid kiiremini liigutama. Lisaks oli mitmes kohas võimalus end duši all kasta või svammiga niisutada, mis andis jooksule tarviliku värskendava aktsendi. 

Kahe Silla klubi jooksusõbrad jäid üritusega väga rahule, kogedes vaid positiivseid emotsioone just toitlustuspunktide rohkuse ja sõbralike pealtvaatajate näol. Kirevates toitlustuspunktides pakutavat tarbiti ohtralt nii kosutamiseks kui kastmiseks. Sealsed väljasirutatud käed lausa kutsusid jooke haarama. Pealtvaatajate hulgas leidus mitmeid tuttavaid, keda kodust väljaspool naljalt ei kohta. 

Korralduse poole pealt ei ole midagi halba öelda, sest veepunkte oli sellise ilma jaoks piisavalt, rada oli mõnus ja vaheldusrikas, Rüütli tänav lausa kutsus rinda paabulinnu kombel puhevile ajama ja tempot tõstma, et finišisirgel viimane vint üles keerata ja auga oma medal välja teenida! Raskused ununevad õnneks pärast finišijoone ületamist, et meenuda alles järgmisel jooksul.