Joosep Karlson_e-maraton

Leia endas võitja – nii ütleb noor Pärnust pärit kanuuaerutaja, kes pürib Tiina Hodakovi ja Imre Pulai juhendamisel suurde sporti ning on võtnud sihikule 2020. aastal toimuvatele Tokyo olümpiamängudele pääsemise. Olles noor ja talendikas spordisaadik, peab ta oluliseks teisigi inspireerida, sest igaühes meis on alge end muuta, saada paremaks ja tervislikke valikuid tegevaks inimeseks. Suure jooksusõbrana võttis Joosep vastu Pärnu Kahe Silla klubi pakkumise hakata Maraton Eesti Vabariik 100 programmi kuuluva virtuaaljooksu käilakujuks, et nii anda oma panus liikumisharrastuse edendamisse. Heategevuslik projekt näeb muuhulgas ette sedagi, et iga osalustasu pealt läheb 3 eurot Joosepi olümpiaettevalmistuse toetuseks.

Siinkohal avaldame maratoni peakorraldaja Vahur Mäe poolt Karlsoniga hiljuti läbi viidud intervjuu.

Kui vanalt alustasid aerutamisega ning millal mõistsid, et sinus on soov tippu pürgida?
Alaga tegin esimest korda tutvust Kalevi aerutajate klubis Pärnu jõe paremkaldal 2005. aasta hilissügisel. Olin siis 10aastane. Kõledad ilmad siis enam vee peale ei lubanud ja nii tegelesime pundis jõusaalitreeningute ning jooksmisega. Mingil hetkel tüdinesin ning olin mõned kuud eemalgi. Ent siis tuli Tiina koju järele ja tõi jõekaldale tagasi. Aastakese tegin süstatreeninguid ja läksin treeneri innustusel 11aastasena kanuu peale edasi.

Miks just aerutamine, aga mitte näiteks sõudmine?
Enne aerutamisklubisse sattumist polnud mul aimugi, milles nende kahe ala erinevus seisneb. Aerutamise juurde sattusin Tiina mõjutusel. Ta käis meil Koidula Gümnaasiumis põnevalt rääkimas ja kuna mitmed klassikaaslasedki harrastasid aerutamist, oli mul huvi ja motivatsioon minna ise järele proovima.

Mulle üldiselt tundub, et inimesed ei kipu erinevatel veespordialadel vahet tegema ja ajavad need segamini. Oled kanuuaerutaja ja siin tekib paljudel küsimus, mis asi see veel on? Selgita palun, millised on üldse erinevad aerutamise võimalused!
Käisin hiljuti Alutaguse suusamaratonil ja kommentaator teatas, et tegelen sõudmisega. Eks see paneb ikka muigama, sest ega inimesed veespordialadel sageli vahet ei teegi. Naljaga pooleks võin öelda, et olen niinimetatud Eesti indiaanlane. Mul on ühe labaga aer ning pean kogu aeg olema naisepalumise asendis. Loodetavasti tuleb see käe palumine ka päriselt kunagi nii välja, sest praktiseeritud on kaua ja kõvasti (muigab…). Süstaaerutamist teavad inimesed ehk rohkem. Sportlasel on istuv asend ja aerul kaks laba. Paadiklassid jagunevad kolmeks: on ühe- , kahe- ja neljapaat. Hetkel kogub populaarsust Aasias sündinud vaatemänguline draakonaerutamine. Kui sa küsid, milline ala on tehniliselt keerulisem, siis kindlasti kanuu. Mul läks terve suvi tasakaalu leidmisele ning järgmised kaks kuud roolimisele pihta saamisele. Teatavasti kanuul tüüri pole ning me peame kurssi hoidma aeruga juhtides. Harvad pole ümberkäimisedki. Minu puhul juhtub seda aastas nii kaks-kolm korda. Viimati eelmise aasta augustis, mil püüdsin kanuumeeste keeles öelduna finišijoonel paati alt ära tõugata. Kui mängu jälgida, võib võrdluse tuua suusatajatega, kes lõpujoonel jala ette lükkavad. Osavamad kanuumehed võivad lõpujoonele jõudes 2-3 meetrit paati heita. Reegel on, et selliselt tegutsedes pead ise finišijooneni paadis püsima. Muuseas, heitmise harjutamine on sprindidistantsidele spetsialiseerunud sportlase treeningute tavaline osa. Põnev vaatemäng.

Kas kanuusõitjatel peavad eduks olema mingid erilised eeldused? Miks ühest saab kanuumees ja teine jääb süstale?
Kanuuaerutajad on süstameestest lühemad, ent kindlasti jõulisemad. Oluliseks näitajaks on käte siruulatus, just nagu kettaheitjatel, sest sellest sõltub suuresti tõmbe pikkus. Klassikaliselt heaks saab pidada näidet, kus siruulatus võrdub atleedi pikkusega. Mul endal jääb 175sentimeetrise kasvu juures paar sentimeetrit küll puudu, ent kõike seda püüan kompenseerida ökonoomse ja jõulise tõmbega.

Millal mõistsid, et soovid päris tippu pürgida?
See võis olla 2007. aastal, mil oma esimese kanuuvõistluseni jõudsin. Kogemus oli motiveeriv, sest võita on ju alati meeldiv. Mäletan, et see oli kahesaja meetri distantsil. Ka võiduaeg on siiani meeles: 1 minut ja 51 sekundit. Tulemus süstis kõvasti indu ja eduelamusest muutus ka mu senine maailmapilt. Sestpeale olin sageli esimene, kes klubisse jõudis ja viimane, kes sealt lahkus. Tunnistan, et ega siis kogu aeg trenni tehtud, veetsime kõige muu kõrval ka vaba aega. Olid mängulised ja põnevad ajad.

Miks peaks tänapäeva noored just aerutamisega tegelema?
Aerutamist saab kiita tema mitmekülgse fooni osas. Noores eas ei pea kindlasti tegelema ühe alaga ning harrastada võiks mitmeid erinevaid asju: ujumist, pallimänge, käia jõusaalis, joosta ja suusatada. Nii luuakse tugev vundament edaspidiseks tervislikuks eluks või astutakse vastu hoopis profikarjäärile. Olen aerutajana saanud mitmetel aladel tugeva põhja ja naudin põhiala kõrvalt siiani erinevat sporti.

Oled Eesti parim kanuuaerutaja ja sinu auhinnakapp on medaleid-karikaid täis. Nüüd oled võtnud sihikule maailmaareeni. Millised on eesmärgid ja unistused suures mängus?
Iga sportlane, kelle ala on olümpiamängude kavas, julgeb esmalt mõelda sinna pääsemisest ja kui see eesmärk täitub, siis korralikust esinemisest. Minu unistuseks on maailma tipule lähemale jõuda,  sest 2019. aastal jagatakse välja Tokyo-mängude pääsmed. Algava hooaja suurteks eesmärkideks on tulemuslik esinemine alla 23aastaste maailmameistrivõistlustel ja ka Euroopa esivõistlustel. Neist esimesele jõuproovile koguneb sisuliselt terve maailma koorekiht, sest uus põlvkond on peale kasvanud. Seejärel saan vahetu võrdluse isiklikust arengust. Eelmisel hooajal jäin maailma ladvikust keskeltläbi üheksa sekundi kaugusele, aga pean täiesti reaalseks, et kolme-nelja aastaga võiks tarmukal tegutsemisel selle vahe tasa teha. Jutt käib minu põhialast, 1000 meetri distantsist.

No aga kui kvalifikatsiooniregatt toimuks täna, siis kui kaugele viimane pääse võiks jääda?
Usun, et neli-viis sekundit. Hea õnne korral jõudnuks ka Riosse. Vast nii kolm sekundit jäi toona puudu. Olin sisuliselt esimene, kes pääsmeta jäi. Edasine areng peab olema suurem.

Teadupärast ei kesta sportlaskarjäär igavesti. Kas oled ka mõelnud sellele, mis saab pärast seda?
Absoluutselt. Loodetavasti on karjäär alles eest, kuna noorust veel jagub. Tudeerin Tartu Ülikoolis osakoormusega majandust ning mõtlen teadlikult sellele, kuidas sporti ja õppimist elus ühendama hakata. Kuidas seda lõpuks teha, on muidugi suur küsimus. Plaan B ehk hariduse omandamine olgu igal sportlasel. Mind on paljuski inspireerinud Gerd Kanter, kes, muuseas, on öelnud, et on hariduse sportlaskarjäärist seadnud kõrgemale. Meiegi alal on palju kõrgharitud tegijaid. On doktorikraadiga aerutajaid, mis veenab, et mitut asja on võimalik kõrgel tasemel väga hästi teha.

Osaled noorte sportlaste järelkasvuprogrammis „Noored Olümpiale“. See tähendab, et sind on märgatud, sinus nähakse potentsiaali ja loodetakse. Mida programmis osalemine sulle tähendab ning miks see nii oluline on?
Noored Olümpiale sihtasutusega liitumiseni jõudmine oli päris korralik kadalipp. Sinna otsiti noori sportlasi, kelle missioon pidi olema veidi enamat, kui vaid oma tulemuse taga ajamine. Meist kõigist loodetakse inspiratsiooniallikat meid ümbritsevatele inimestele. Et nad tugitoolist tõuseksid ja rohkem järjepidevalt liiguksid. Püüan ka omalt poolt inspireerida ja ärgitada teisi liikuma. Sihtasutus aitab mind tippsporti pürgimisel vägagi palju, sest nii on mul oma mentor, kellega paar korda kuus kohtume, et tegeleda vaimu ja füüsise vahel tasakaalu leidmisega. Oleme mõlemad seda meelt, et minu ökonoomsus peab suurenema ja energiat tuleb rohkem kanaliseerida. Seetõttu ootan põnevusega peagi algavat võistlusperioodi, sest taustateadmised on muutunud.

Joosep Karlson

Foto Katrin Uusoja

Rääkides inspireerimisest, siis Kahe Silla klubi valis sind välja Eestis üsnagi uuendusliku virtuaaljooksu saadikuks. Miks sa otsustasid Maraton Eesti Vabariik 100 projektis kaasa lüüa?
See on tagasiandmise koht. Kui minusse on usutud ja panustatud, siis nii saan omaltki poolt kasulik olla. Eks see saadikuks olemine on paljuski seotud inimeste motiveerimisega rohkem liikuda ja oma tervise eest hoolt kanda. Virtuaaljooksuna ma maratoni ega poolmaratoni ise küll ei läbi, sest viibides kodulinnas, eelistan hoopis siin poolmaratoni starti tulla. Pikka maratoni pole mul mõistlik ette võtta, sest nii tugev pingutus võib negatiivselt mõjuda suvistele võistlustulemustele. Projektis osaledes edastan sõnumi, et igal inimesel on alge eneses võitja leida. Miks Maraton EV100 projektis osaleda? Eks ikka sellekski, et jooksul on kaunis lugu sini-must-valgel taustal.

Kuivõrd haakub jooksmine sinu igapäevaste treeningutega?
Väga palju. Talvisel perioodil, mil lund pole, teen nädalas kaks kuni kolm jooksu kindlasti. Regulaarselt on plaanis kuni 25 km pikad aeroobsed treeningud. Võistlushooaja liginedes teen tublisti lõigutrenni. Näiteks 200 ja 800 meetristel juppidel. Teeme oma treeninggrupiga aastas mõned korrad ka paljudele tuttavat Cooperi testi. Siiani on 12 minutiga joostud pikim maa 3450 meetrit. Aerutajate seas on see üsna arvestatav tulemus.

Oleme korduvalt rääkinud inspireerimisest. Millise soovituse annad neile, kes täna istuvad tugitoolis ega mahuta liikumist oma argipäeva?
Inimesed peaksid eelkõige oma tervisele mõtlema. On ju tõestatud, et igasugune mõõdukas liikumine tuleb kasuks. Pigem alustage kepikõnnist, jooks lisandugu peale mõningast treeningut hiljem. Pange lõbus sõprade punt kokku ja liigutage. Kindlasti innustavad liikuma Eesti sportlaste tulemusedki. Kui Kanter heidab ikka 70 meetrit, siis annab see kõvasti indu ja nii leiad ennastki treeningult. Ei ole vahet, mis alaga tegeled – eeskujud on need, kes mõtlema ja tegutsema panevad.

***

Mis on e-maraton ja kuidas sellest osa saada? Loe siit.